Ostetud sai känguru pihvid - kohe selle ehtsa känguru lihast. Mis kõige toredam, kaupmehelt sai retsepti ka kaasa ning kiideti taevani seda imetabast liha. Esmalt presenteeriti liha meie ees seisnud paarile. Nemad muidugi märkasid neid seal külmariiulis -piison pihvide kõrval. Mõte hakkas mulle siis huvitav tunduma ning saigi suitsuvorstide ja -sinkide kõrvale võetud 2 pihvi kängurulihast.
Retsept nägi ette esmalt 12 tundi valges veinis marineerimist ja siis pruunistamist ning lõpuks hautamist. Retseptis muidugi koguseid ei olnud, rääkimata siis hautamisajast. Valmis need pihvid said. Üks pihv sai eriti torgitud, sest enese rahustuseks kontrollisin kas juba valmis või mitte. Jama ju, kui pooltooreks jääb. Esimene maitseelamus ikkagi.
Esimeseks maitseelamuseks ta jäigi. Minu jaoks täiesti mittemidagi ütlev lihatükk. Meenutas natuke maksa (seda väitis esmalt Kalamees), sest mina kohe mitte kuidagi ei suutnud selle liha olemust ja maitset määratleda. Pikema seedimise peale, tuli tõdeda teatud sarnasust maksaga. Samas ka mitte. Igastahes esimeses suutäies kajastus natuke ka õrna herne maitset (kui kedagi peaks maitsenüansid huvitama). Kõrvale valmistatud basmati riisi ja köögiviljade idamaiselt maitsestatud segu oli kordi maitserikkam.
Võibolla ma ei valmistanud neid pihve päris nii kui vaja - kaupmees oskab äkki paremini seda teha. Üks on kindel - päris vabatahtlikult ma seda liha teistkorda tegema ei hakka. Aga sinna poodi lähen tagasi küll - uluki liha ootab ning küüslaugune lambasink samuti.
